TRIKSY & HAPPY COLUMN

Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind Eestis loodi... Läbilõhki see päris Eesti hing- teen seda, mida tahan, millal tahan ja kus tahan!!! ;))

Friday

Aeg lendab... põhjusest...

... aeg lendab. Viimasest postitusest on möödas juba üle aasta. Mhmm, miks ma küll pole vahepeal saanud mahti siia meie tegemistest mõne sõnakese poetamiseks. Põhjuse võib leida minu magamistoast emba-kumba pool mind öösiti magamast. Kuskil filmis tõlgiti see põhus lahedalt ära: Õnneratas. :)



No igatahes on nüüd meie peres üks liige juures Õnneratas ehk passinimega Triksybel Happy. Õnneks või õnnetuseks me teda siiski Õnnerattaks ei kutsu, pigem ikka Häpp või Äbbi vms. Loomulikult on ka meil uus keelav käsklus igapäeva sõnavarasse lisandunud- Häpppiiii! ;) Töötab palju paremini kui Ei, Fuu, Jäta jne. Ehk siis Happy inglisekeelne tutvustus oleks: They call me NO. Aga kuidas siis küll juhtus nii, et meil nüüd mööda maja ringi tuiskamas kokku 12 jalga. Tegelikult polnud ju plaanis ei võtta ega ka jätta rohkem ühtegi hagijat endale... Happy sündis pesakonnas eelviimasena ja ta oli kõige väiksem. Siis mingi aeg aga hakkas poiss oma iseloomu näitama- laulis öösiti ja öö läbi nagu kanaarilind. Oh seda meeleheitlikku möirgamist, seda lihtsalt pole võimalik sõnadega kirjeldada. Ja kui arvate, et see möirgamine oli ainult kutsikaea nähtus... mnjah, eksite. Kahe nädala pärast aga oli olukord suuruse mõttes juba muutunud- kõige pisemast hakkas saama kõige suurem. Ja kahe kuu vanusena oligi Happy esireas. :)




Arvake ära, millise ma neist endale küll jätsin. :)



Millega ta siis mind ära võlus? Oma olemusega. Alati, kui tulin või läksin, siis Happy istus keset aedikut, vaatas silma ja viskas ninaga viis. :) Eks see teda teistest eristaski. Ja kui toidukausi maha tõstsin, siis teised tormasid nagu hullud otsejoones sööma. Happy aga oli mõned hetked teistest eemal, võttis hoogu ja siis ronis teiste vahele järama. Ja ega poisi välimus oli ka kütkestav, lai valge triip otsaees. Nüüdseks on sellest järgi jäänud ainult jutt, aga asi seegi. :) Lisaks oli ja on siiani Happy eripäraks murekortsud otsaees, ta suudab teha sellise totaalse totu näo pähe, millega kaasnevad vertikaalsed muretriibud. Üldse meenutab Happy nägu hiinlast- valge triip on suht lai silmade vahel ja silmad seega teineteisest visuaalselt kaugel. Hellitavalt kutsumegi teda murekortsudega hiinlaseks. :)


Ja oi milline varganägu ta veel on! Uskumatu, et mõnel koeral on näppamine nagu kohe veres. Olgu selleks siis riidekapist sokkide, padja alt taskuräti või siis lihtsalt laua või kapi pealt asjade omastamine. Ja mingi kinda ja kinga fetish on tal ka veel lisaks. Eriti põnev on siis, kui külalised temast enam välja ei tee, siis minnakse vaikselt esikusse, võetakse mõne külalise jalanõu, joostakse vaikselt diivanile ja jäädakse sinna totu näoga istuma, king suus. Kui nüüd keegi siis märkab, hakkab valge sabaots kohe lehvima. Endal nägu naeru täis.



Varganäost Ivan lollike.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home