Runaway bride

Reedel sai käidud siis Stroomi rannas Nike ja Veronikaga jalutamas. Kahjuks aga on veetase niivõrd tõusnud juba, et enam ei ole sellist lahedat laia liivariba, kus oli nii mõnus jalutada. Nüüd siis oli vesi tõusnud juba kõrkjateni. No egas midagi, lasime hagijad linnde hagima ja vette sumpama. Alguses ikka kutsumise peale tuldi ka meid kuivale jäänud blondiine vaatama, kuid kibekiiresti sulpsati vette tagasi. Aga ühel hetkel, kui maukad juba päris kaugele olid end komandeerinud, saabus vaikus ja kutsumise peale tuli ainult Nike tagasi. Grrrr... Hakkasime siis Triksyt kutsuma, Nike sellepeale liputas saba, nagu ütleks: "Ma tean küll, kus ta on, aga teile ei ütle! :)" Ainuke, kes vist sellest loost rõõmu tundis, oligi Nike. Mina muidugi jooksin kohe auto juurde tagasi, et äkki T on sinna tõtanud... poolel teel kuulsin Veronikat hõikamas: "Leidsin!" :))) Olevat teine tasakesi ja kartlikult kuskilt võpsikust välja roomanud. Äkki sai lindudelt peksa? :)

Üldse on huvitav see, et hagijas ju pole linnukoer. Aga Triksy on ikka eriline ujuja küll omast arust. Kui ta kunagi esimest korda merre läks, siis esimese asjana ta pissis kohe vette. Mõne aja möödudes hakkas haukuma mere peale, kui teda rihmast lahti ei lastud. Nüüd siis pikemalt mõtlemata paneb otsejoones vette ja kukub ujuma otse kaldast kaugemale. Ise ujub nina taevas ja jääb mulje, et kohe kohe hakkab uppuma. Veider tegelane. Ja muidugi annavad hoogu juurde linnud, kes ujuvad või lendavad vee ääres. Keila-Joal T Nikega üritasid luigele tuupi teha, aga niipea, kui luik oma tiivad ähvardavalt laiali lõi, lidus T kabuhirmus teise suunda!