Käitumine

Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Kuna pererahvas tahtis nädalavahetuseks minna Otepää kanti talvemõnusid nautima, siis oli suurepärane võimalus kuts viia "äiapapa" juurde hoiule Tartusse. Triksy on sinna alati vääääga oodatud! Mis on lausa suurepärane- on olemas koht ja inimesed, kes vabatahtlikult on nõus karjatama seda shaakalit!!! :)))

Pühapäeval, 19.veebruaril, käisime Tartus agility eksamil. Mingil veidral põhjusel T hakkas ennem starti minekut midagi "koledat" kartma ning otsis teine väljapääsu. Teine rada läks vähe paremini- kuni kotini, see on ju nii hirmus ja pime koht, et preilile mitte ei meeldinud sinna sisse minna. Millest küll selline veider käitumine tingitud on? Jooksukajärgne "ebatiinus"? Miskeid erilisi tundemärke küll näha pole...

Seejärel aga tuli fun osa! Nimelt saime Tartus kokku ühe laheda eesti hagijaga- Milliga. Nii mõnus on vaadata hagijaid koos müttamas- nagu eestlased ikka- isepäiselt omaette ja mõlemad nagu ajaksid sama asja. :) Ja loomulikult on alati rõõm kohtuda inimestega, kes omavad hagijat ja on vaimustuses nendest olenditest! Koheselt tekib selline helendav rõngas peakohale- juhhhuuu, minusuguseid hulle leidub veel siin väiksel maamunal!

No ja kui siis pühapäeva õhtul pikalt ringreisilt tagasi koju sai jõutud, siis miskitpärast üks jalg hakkas streikima perenaisel ning niimoodi siis olengi juba tervelt 2 päeva kodus koos Tga veetnud. Huvitav oli see, et minu lonkamise (ka neljakäpukil roomamise) peale reageeris T täiesti hämmastavalt- ülisuur rõõm tuli talle peale ja muudkui tuli ja hüppas ning sirutas end minu najal. Millest selline rõõmustamine? Äratundmisrõõm või lihtsalt puhas eestlaslik parastamine ja irvitamine???!!! Aga anyway , nüüd ma siis tean, mida koer üksi kodusolles teeb ja kus magab. Väike vihje...